Punta Cana lõppsõna

Dominikaani reisi lõpus tahaks ma veel põgusalt peatuda kahel asjal, millest siin puhates ei saa üle ega ümber. Need on kaks olulist R-tähega sõna – rand ja raha.

Kuigi ma olen maailmas palju ringi rännanud, siis nii ilusat randa kui siin Punta Canas on väga harva näha olnud. Isegi teistel Kariibi mere saartel pole nii pikka imekollase jaheda liivaga randa nagu Dominikaanis. Punta Cana külakese kohalt lähebki n-ö mõtteline piir Kariibi mere ja Atlandi ookeani vahel. 90% Punta Cana hotellidest paiknevad siiki ookeani ääres, kus lainetus on suurem.

Kui te soovite veeta rannapuhkust, siis Punta Cana on maailma rannapuhkuse veetmiseks kindlasti TOP 3 parema koha hulgas!

Rannas pakutakse palju aktiivsed tegevusi, igal hotellil on kindlasti oma veespordikeskus, kust saab lisatasu eest tellida banaanisõitu, purjetamist jne. Õnneks ei ole skuutrid siin populaarsed. Snorkeldamiseks, sukeldumiseks ja delfiinidega ujumiseks peate siiski oma hotelli rannast kaugemale minema. Surfamiseks on ideaalsed tuuled Playa el Macao rannas.

Müügitegevus on rannas aktiivne, aga vastavalt kokkuleppele ei tohi müügimehed tulla hotellikülastajate keskele oma kaupa pakkuma. Nad tohivad liikuda n-ö üldkasutataval rannaosal ja üritada näidata ja pakkuda oma kaupa päikest võtvatele turistidele. Kui soovite miskit vaadata või osta, siis lähete ise nende juurde kaupa tegema. Rannas pakutakse sigareid, mütse, prille, seelikuid jmt rannakaupa. Hind öeldakse dollarites, aga ka peesodes saab maksta.

Ilmast pole just palju rääkida, sest ekvatoriaalses kliimavöötmes asuvas Dominikaanis on talvel ilm suviselt soe, meie siinoleku ajal on päevane temperatuur olnud 27-29c. Pimedaks läheb ca kl 7 paiku õhtul ning siis on temperatuur ca 22-24c. Pea igal öösel on tulnud ka sahmakas vihma. See garanteerib selle, et loodus on roheline ja lopsakas. Paar aastat tagasi olime samal ajal Trinidad ja Tobagos. Sealne kliima mulle ei meeldinud, sest võrreldes Dominikaaniga oli seal väga niiske. Siin on mõnusalt kuiv ja päike hakkab hästi peale.

Punta Cana sobib teile kui

Te soovite veeta suurepärast rannapuhkust maailma parimal liivarannal.

Kui teile meeldib nautida suurepärast toitu, nii valikut kui kvaliteeti ja loputada seda alla ohtrate rummikokteilidega, kus rummi ei panda sõrmkübaratäis, vaid kus rumm moodustab ikka suurema osa kokteilist.

Kui teile meeldivad suured hotellikompleksid elava atmosfääriga.

Punta Cana ei sobi teile kui

Te otsite pigem hosteli või 2-3 tärni tüüpi odavat ilma toiduta majutust. Taolisi hotelle siin on, aga mitte palju. Selleks tasub pigem lennata Puerto Platale põhjarannikul, seal on erinevat tüüpi majutuse valik suurem.

Kui te soovite šopata ja pidutseda hotellist väljaspool, sest väljaspool resorti ei ole turistil miskit teha.

Mida Punta Canas ette võtta

Ujuge ja päevitage, snorkeldage ja ujuge delfiinidega, nautige veesporti ja golfi.

Sööge ja jooge, sest valik on suur ja kõik on hinnas.

Võtke paar ekskursiooni ka hotellist väljaspoole- Punta Canast soovitan minna Sanoa saarele.

Kui tulete siia jaanuarist märtsini, minge vaalavaatlusele Samana poolsaarele.

Enamik Dominikaani hotelle on avatud ka madalhooajal ehk suvel, mis kestab maist novembrini. Hinnad on siis 2-3 korda soodsamad kui hetkel, kõrghooajal. Juunist alates sajab vihma ja on oht väiksematele või suurematele orkaanidele. Aga soe on ikka!

Rahast ka.

Bensiiniliiter maksab 1.10 eur ja teed rannikul on normaalsed, sisemaal aga mitte. Mina autorenti ei soovita: seda põhjusel, et kui teie või autoga peaks õnnetus juhtuma, siis abi saab vaid hispaania keeles. Ja seda räägivad nad samuti suure kohaliku aktsendiga. Inglise keelt räägitakse vaid rannikul ja nende inimeste poolt, kes teenindavad turiste.  Kui soovite Dominikaanile tiiru peale teha, siis pigem liikuge siselendudega. Näiteks Punta Cana- pealinn Santo Domingo- Puerto Plata, aga ka bussiühendused toimivad. Arvestame peab, et Punta Canast pealinna kulub teed mööda ca 3-4 tundi ning santo Domingost omakorda Puerto Platale 4-5 tundi.

Sisseostud- Dominikaani riigi suurim sissetulekuallikas on turism. Pärast turismi tuleb suhkruroo- ja kohvitootmine, millest siis omakorda on kuulsad nende rumm ja kohvi. Väidetavalt on Dominkaan ka nr 1 sigaritootja maailmas. Mina arvasin varem, et selleks on Kuuba. Kuna meist keegi suitsetaja ei ole, siis ma ei oska ka öelda, kas rannas müüdavad sigarid on originaalid või n-ö banaanilehtedest keeratud. Aga poes on sigarid kindlasti kallid. Näiteks üks ilus Davidoffi sigar maksab u 15- 25 USD. Karpidesse on reeglina pandud 5, 8, 10 või 20 sigarit ja karbi hinnad on 50- 200 USD vahel.

Meie ostukotti mahtusid siit mõned pudelid kohalikku Ron Barcelo rummi, paar liitrit noni mahla (nägin ära ka puu, mille viljadest noni mahla toodetakse, noni mahla liitrihind on siin ca 35-40 eur), vaniljeessents ja – kaunad, kohvioad ning ka mõned suveniirid.

Punta Canas asub ka kaks meie mõistes kaubanduskeskust nimedega San Jose ja Palma Real; meie käisime neist viimases. See on keskmisele Ameerika turistile orienteeritud keskus, kus ka enamuses meile tuntud brändid nagu Desigual, Billabong, Guess jne. Palma Realis asub ka suur supermarket, kus saab osta süüa- juua. Hinnad poes on toodud peesodes, aga maksta saab ka kaardiga ja dollarites. Paljudes kohtades küsitakse enne, kas soovite maksta dollarites või kohalikus rahas. Näiteks pool liitrit kohalikku rummi maksab 4 eurot. Koeraomanikuna, kes oma lemmikule kilode viisi liha ostma peab, huvitas mind ka hakkliha hind. See oli ligikaudu 2 eurot kilo.

Puhkusega on samad lood nagu toiduga all inclusive resortis. Esimesel ja teisel päeval ahmid taldrikule kokku kõike paremat vasakult ja paremalt, sööd ja jood, et kõht on punnis. Kolmandal- neljandal päeval hakkad ahnitsemisest väsima ja vaatad juba selgemate silmadega valikut, viiendal- kuuendal päeval korjad taldrikule mõned sadadest roogadest tekkinud lemmikud ning ühel hommikul  on sul tunne, et ei tahakski enam sööma minna. See on selge märk, et aeg on kojuminekuks küps.

Punta Cana, vol 3

Pärast esimest nädalat hotellis Paradisus at Punta Cana kolisime me uude hotelli, samuti hispaania suurde hotelliketti Bahia Principe. Kolimise põhjuseks on see, et mulle ei meeldi kunagi olla kauem kui nädal aega ühes hotellis, sest pärast nädalat muutub kõik juba liiga rutiinseks, toidud üksluiseks ja personal sinuga liiga familiaarseks. Samuti on kodust nii kaugele tulles kasulik näha ja kogeda erinevaid asju, olgu siis paremaid või halvemaid.

Viie tärni hotellid jagunevad reeglina kolmeks- viis tärni luksuslik, viis tärni, mis vastab ka viiele tärnile ja viie tärni hotelli, mis vastavad neljale või vähemale tärnile. Need viimased on just Egiptuses levinud. Aga ka siin. Bahia Principe on veel suurema territooriumiga hotellide kompleks, kui oli The Reserve Paradisus at Punta Cana. Siin asub kokku 4 hotelli. Esimene hotell on viis tärni, aga tegelikkuses neli- Bahia Principe Punta Cana. See on lastega peredele orienteeritud, sest siin asub suur veepark koos liumägede jt lastele mõeldud atraktsioonidega. Järgmine hotell on Bahia Principe Bavaro, kus on eraldi ka Bavaro- Primeieri osa neile, kes ihkavad natuke rohkem privaatsust ja eraldatust. Selleks, et tulla randa, peavad nende hotellide elanikud kasutama rongi, mis sõidab iga päev kella kuuest hommikul kella kolmeni öösel. Mere ääres asub kaks viiele tärnile vastavalt hotelli – Bahia Principe Esmeralda ja Bahia Principe Amber. Meie elame Esmeraldas ja meie majakesest mereni on ehk 200 meetrit astuda. Meie hotellil on kaks a la carte restorani- itaalia- ja aasia köögiga ning kaks buffee restorani, kus pakutakse hommikusööki, lõunat ja õhtusööki. Lisaks muidugi spa ja veespordikeskus, mis on siin iga hotelli kohustuslik lisa. Nagu ka suurel hulgal baare, kust snäkke ja jooke tellida. Bahia Principe hotellikompleks on lähedal Punta Cana golfiklubile ja golfihuvilise kliente näeb siin väga palju sisse ja välja voorimas.

Tripadvisori järgi oli meie esimene peatuskoht, The Reserve Pardisus 4. kohal ja teine hotell Bahia Principe Esmeralda 9. kohal Punta Cana 102 majutusasutuse seas. Minu hinnang ühtib selle arvamusega.

At Paradisus Punta Cana plussid Esmeralda hotelli ees on-

• Vaiksem, privaatsem ja luksuslikum, vähem rahvast
• Palju- palju laiem rannariba, aga suuremad lained
• Viisakam teenindus ja rohkem tähelepanu kliendile

At Paradisus Punta Cana miinused Esmeralda ees on-

• Mulle ei meeldi tumedates toonides raske mööbel. See teeb toa nii rõhuvaks. Paradisus’es just selline mööbel oli. Kõik peale voodi vajaks seal uuendamist.
• Seltskonnaarmastajale võis kohati jääda mulje, et tegu on mahajäetud kohaga. Inimesed olid suurele territooriumile laiali hajunud, osasid restorane võis peaaegu enda omaks pidada ning tegevust oli laiguti. Esmeralda jättis omaette elava linnakese mulje, inimesi liikus kõikjal ja igal sammul oli midagi teha.

Esmeralda Plussid võrreldes Paradisusega-

• Väga soe vesi basseinis, +32. Paradisus +24c.
• Ilusamad ruumid, heleda mööbliga valgusküllased toad ja eriti uhked üldkasutatavad ruumid
• Minibaaris on lisaks karastusjookidele ka tasuta rumm ja viin. Kui soovite toas napsutada, siis on ka alkohol kohe võtta, ei pea seda baari otsima minema

Esmeralda miinused võreldes Pardisusega-

• Kohutavalt palju rahvast, näiteks ööl vastu 2. märtsi 2014, ei ole siin ühtegi vaba tuba, kokku on hotellis tube 502
• Wifi on tubades lisatasu eest, hind 15 dollarit/24 tundi
• Vanad ja oma aja äraelanud rannarätikud, mille üle siiski kiivalt arvestust peetakse. Kui rätikut tagasi ei too, siis on trahv 20 USD
• Väga kõva voodi ja vali konditsioneer toas

Üldine loogika toimib siis nii, et mida soodsama hinnaga on hotell, seda rahvarikkam ja lärmakam see on. Paradisus Punta Cana hotellis maksis öö 300 – 500 USD, Bahia Principe erinevates hotellides 100- 250 USD. Kui soovite vaikust ja rahu, ostke kallim hotell. Kui soovite olla melu keskel, ostke odavam hotell! See loogika ei kehti kindlasti vaid Dominikaanis vaid kõikjal maailmas.

Mind häirisid mõlemas hotellis lärmakad ameeriklased. A la carte restoranides on nad nii lärmakad, et ma sain süüa vaid kõrvu kinni hoides.  Basseinides sama lugu- valjud kliendid valjust muusikast üle karjumas on kohutav. Aga tõenäoliselt on viga ikkagi minus, ma pole lihtsalt lärmiga harjunud.  Või pole asi üldse rahvuses- kui ka eestlased päev otsa basseinibaaris rummikokteile jooksid, oleksid ka kõige vaiksemad ja tagasihoidlikumad eestlased lärmakad.

 

Samana poolsaar Dominikaanis

Meie kõige meeldejäävam väljasõit toimus Samana poolsaarele. Samas kohas maandus 12. jaanuaril 1493. aastal ka Christopher Columbus.

Ekskursioon algas ikka nagu kõik tuhanded samalaadsed ekskursioonid maailmas. Turistid korjatakse hotellidest minibussidega kokku ja viiakse kohta, kust ekskursioon algab. Meile tuli soliidne valge minibussike järgi juba kl 6 hommikul, seega olime esimesed, kes sõidukis kohad sisse võtsid. Järgnes neljaliikmeline pere koos lastega Saksamaalt  ja lõpuks vanem abielupaar Šveitsist. Kõik oleks olnud tore, kui väike saksa poiss ei oleks vahetpidamata oksendanud. Bussijuht oli küll väga mõistev, tegi pidevalt peatusi, aga lennujaama jõudes otsustas ema pojaga siiski hotelli tagasi minna. See oli ka õige otsus, sest minibussisõit oli alles raske päeva algus.

Lend Punta Cana lennujaamast Samana poolsaarele oli elamus, mida ma seinini ei olnud veel kogenud. Kõige väiksem lennuk, millega ma senini lennanud olin, oli lennuk Tallinnast Kuressaarde. Nüüd ootas mind aga ees ca 10 kohaline lennuk HI 644. Lendurid istusid kohe minu ees ja ma oleks võinud neid vabalt katsuda. Sõit ise oli muljetavaldav. Vaade Punta Cana pikale rannajoonele koos hotellidega, Atlandi ookean ühel pool ja mäed teisel pool, on pilt, mida kunagi ei unusta.  Lend kestis kokku umbes 30 minutit , sest linnulennult on Punta Canast Samanasse Arroyo Barril lennujaama vaid 110 km.

Lennuväljal ootasid meid ja teisi saabujaid, keda oli kokku neli väikest lennukitäit rahvast, giidid koos lahtiste veoautodega. Autod meenutasid mulle sõjaväes kasutuses olevaid n-ö maastikuautosid. Kui turistid olid kasti laotud, algas sõit esimesse peatuspaika- kohalikku rantšosse, kust kõik soovijad said laenutada saapad ning sõita hobuse seljas vaatama 4 km kaugusel asuvat koske. Teekond viis läbi vihmametsa ning hobuse kõrval astus kogu selle teekonna kaasa kohalik mees, nii et kõik tundus turvaline. Kosk ise polnud muidugi miskit erilist, eriti kui oled vaadanud imeilusaid jugasid ja koskesid Norras. Hobustega sai ratsutada kose peale ja sealt oli võimalik laskuda mööda treppi ka 45 meetrit allpoole. Ka üles tuli tulla, et sellega peab siis arvestama.

Edasi- tagasi teekond võttis aega ca 2,5 tundi, millele järgnes lõuna rantšos. Lõunasöögiks pakuti riisi ja kartuleid, kala ja kana erinevate kastmetega, rohelist salatit, magustoiduks kookost ja arbuusi ning kohvi. Kõik see oli ekskursiooni hinna sees. Lisaks oleks võinud osta ka homaari, hinnaga 30-40 USD/tk. Kohal olid ka mõned suveniirimüüjad ja sigarivalmistaja.

Pärast lõunat algas ekskursiooni see osa, mille pärast me tegelikult teekonna Samanasse ette võtsime. Turistid võtsid kohad sisse katamaraani tüüpi paadis, sõideti ca 20 minutit kaldast eemale Atlandi ookeanile. Siia kogunevad igal aastal jaanuarist märtsini küürvaalad, 40 tonni kaaluvad  ja u 10-16 meetrit pikad imetajad. Need vaalad on Dominikaani vetes sündinud ja nad tulevad siia igal aastal tagasi, et tuua ilmale oma pojad ning veedavad nad siin ca 3 kuud. Siin elades nad ei söö, sest peamine nende toiduallikas on krevetid, mida aga kohalikes vetes ei leidu. Selleks liiguvad nad tagasi Kanada vetesse, kus nad usinasti toitu hangivad ja endale rasvakihti kasvatavad.

Esimese 10 minuti jooksul nägime me vaid kaugel ühe vaala saba, hiljem järjest lähemalt ja järjest suuremaid  vaalu.  Vahepeal kadus juba lootus, aga kui kusagil auru nägid, siis oli lootust ka vaala näha. Kõigepealt ilmus aur ja siis vaal ise. Olles juba ca 1,5 tundi merel loksunud, nägime tagasiteel kõige ilusamat vaatepilti. Vaal andis turistidele toreda etenduse, mängis kolme paadi vahel lõbusasti, tegi trikke ja näitas ennast niipalju, et sain isegi mõned pildid teha.

Inimesed on muidugi imelikud, nad tahavad veel ja veel ja veel ja vahepeal oli mul tunne, et see ei lõpe kunagi, olin juba päris tüdinenud. Inimesed, kes ei olnud õigel ajal õiget tabletti sisse võtnud ja kelle maod olid lõunasöögist toitu täis pugitud, tundsid end loomulikult halvasti ning oksendasid ja öökisid, mis segas nautimist.

Vaalavaatlus võttis meie päevast ca 2 tundi, Isla Bacardi külastamiseks jäi meil vaid 35 minutit. Ideaalis oleks pidanud saama seal ujuda ja puhata, aga aega jäi vaid üheks joogiks ja suveniiriostuks. Saar oli Dominikaani iseseisvuspäeva tähistama tulnud kohalikke peresid paksult täis, enamik suundus neist nüüd mandrile tagasi, nii et kail oli päris palju rahvast ja liikuda suhteliselt võimatu. Tagasi oma veoato juurde jõudes saime pisukse osa ka kohaliku linnakese karnevalist, mis oli Lõuna- Ameerikale kohaselt täis valju muusikat ja tantsu.

Tagasilend oli sujuv ja lennukiaknast sai tehtud palju meeldejäävaid fotosid. Bussitransfeer tagasi hotellidesse võttis veel tunnikese ning 13- tunnine ekskursioon 300 USD eest saigi läbi.

Me mõtlesime pikalt, kas nii kalli ekskursiooni ost end ka ära tasub. Praegu aga arvan, et see oli siiski seda aega ja raha väärt. Vaalad ja lennusõit olid minu jaoks uued põnevad kogemused, ilma milleta puhkus siin poleks olnud nii palju väärt.

Punta Cana, vol 2

Punta Canas puhkust veetes pakutakse teile peamiselt viite ekskursiooni-

Nende kõige ostetum/müüdum ekskursiooni on kindlasti merereis Saona saarele, vt ka http://en.wikipedia.org/wiki/Saona_Island

Tegemist on kogupäeva ekskursiooniga, millest enamiku aja veedate te sel paradiisisaarel päikest võttes ja ujudes. Saar asub Kariibi meres, nii et vesi on seal laineteta ja madal ning seetõttu sobib kõigile. Saarele minnakse katamaraaniga ning tullakse tagasi kiirpaadiga. Ekskursioon maksab 95 USD.

Autosõit Dominikaani pealinna Santo Domingosse võtab aega ca 3-4 tundi. Pealinnas on peamised vaatamisväärsused koondunud Zona coloniali, kus võite nautida koloniaalajastu arhitektuuri, shopata ning kohalikega koos rummi juua.

Väidetavalt kõige ilusam koht Dominikaanis on Samana poolsaar, vt ka-http://en.wikipedia.org/wiki/Saman%C3%A1_Peninsula

Samanasse on mugavam reisida, kui teie hotell asub põhjarannikul. Punta Canast sinna otseteed pole ja eksursiooni saab võtta vaid lennukiga. Jaanuarist märtsini kogunevad poolsaare vetesse 6000 vaala ja üks põhjus, miks poolsaarele minna, on just vaalavaatlus.

Lennureis Punta Canast Samanasse maksab 300 USD.

Ekskursioon sisemaale, kohaliku elu- olu juurde. Selle ekskursiooni vältel külastate te kohalikku kooli ja sõidate safariautodega vihmametsas. Näete ka rummi- ja sigarivabrikut. Ekskursioon maksab 90 USD.

Kõiksugu mereretked küll katamaraaniga, küll purjekaga, küll klaaspõhja paadiga on siit samuti võimalikud. Snorkeldamiseks ja delfiinidega ujumiseks sobivad ka poolepäevased ekskursioonid hinnaga u 75 USD ja toimuvad need Kariibi mere poolses osas.

Kõik ekskursioonide hinnad on ameerika dollarites. See valuuta ongi nendejaoks number üks maksevahend. Kohalik raha eest saate osta vaid kohalikust supermarketist, kogu ülejäänud arveldus turistidega käib dollarites. Kindlasti soovitan neid suures koguses kaasa vahetada, sest ekskursioonid on kallid. Üldse tundub, et kohalike jaoks on peamiselt tuntud 3 raha ja 3 rahvust. Küsimusele where are you from, ootavad nad reeglina kolmesugust vastust- kas te olete Ameerikast, Kanadast või Euroopast. Kust Euroopast, see neid enam ei huvita. Turistid jagunevad vaid kolmeks. Viimastel aastatel siiski ka neljaks. Lisandunud on venelased, kes on turistide hulgas nö tõusev trend. Meie hotellis pole eestlasi varem nähtud. Vähemasti kõigilt, kellelt ma selle kohta küsisin, oli eestlaste osas vastus eitav. Isegi soomlaste osas raputati pead.

Dollarite eest maksate ekskursioonid, sõidate taksoga, maksate poes jne. Hinnad hotelli piires on kõik dollarites märgitud. Ka eurod sobivad, aga kellegi silm nende peale särama ei hakka.

Automaadist saab välja võtta vaid kohalikke peesosid, aga nende vahetamisel dollariteks küsitakse teilt hingehinda. Näiteks peesode vahetamiseks 300 USDks, küsiti meilt komisjoni 20% ehk siis 300 USD maksev ekskursioon oleks meile maksma läinud 360 USD. Hull lugu.

Ehk siis dollarid- dollarid ja veelkord dollarid. Jootraha on welcome. Meie jätame jootraha küll peesodes. Meil on peesod kaasas ja kuna muus osas neid eriti kasutada ei saa, siis hea, et sobib tipikski. Näiteks toateenijale jätame me 100 peesot päevas, mis on u 1.80 eur. Samapalju anname ka rannapoisile, kes toolid, madratsid ja käterätid teile hommikul valmis sätib. Teine lugu on restoranis kelneritega, sest kuna toit on ju kõik hinnas ja nö arvet õhtusöögi lõpuks ei tooda. Kui teenindus on olnud sujuv ja teenindaja tähelepanelik, siis ikka jätame lauale ka natuke peesosid. Üldiselt on teenindajad vähemasti meie hotellis sõbralikud, koolitatud igale vastutulevale kliendile ütlema hola ehk siis hispaania keeles tere. Ja lõunamaiselt temperamentsetena soovivad nad ikka juttu ajada ning on väga rõõmsad, kui oskate paari lauset ka hispaania keeles.

Punta Cana, vol 1

Meie hotelli territoorium on suur. Nagu heale hotellile kohane on main lobby uhke, paljude baaride, poodide, palmisaalide ja pehmete sohvade ning kiikedega fancy ruum. Lobbyst saab minna ka kasiinosse, teatrisse ja kinno. Lobbyst edasi liikudes jõuate pearestorani, kus pakutakse hommiku-, lõuna- ja õhtusööki ning sealt edasi basseini äärde. Basseini ümber on koondunud ka hotelli kolmekorruselised elumajad, igaühe keskel avatud aatrium. Järgneb suur park, mis eraldab hotelli villadest, mis on ehitatud merele lähemale. Üle 30 villa paiknevad hästihoolitsetud aias, kust mereni on vaid viis minutit astuda. Hotelli lobbyst on mereni vähemati 15 minutit kõndida, nii et hotellikülalistele on lahendatud mereni jõudmine, kui just jalutada ei taha, kahel viisil- kas iga kümne minuti tagant väljuva minirongiga või siis jalgrattaga, mida saad võtta ja jätta rattaparklatesse. Lisaks on hotelli territooriumil kokku kolm buffeerestorani, kus pakutakse süüa kolm korda päevas ning kuus a la carte restorani, sh jaapani, mehhiko, itaalia, argentiina jm toiduga. Lisake veel u 20 baari, kust saad hommikust õhtuni haarata snäkke ja jooke. Sealhulgas ikka rummi koolaga või mahlaga või misiganes rummikokteile. Karastusjooke muidugi ka. Siin on kolm suur basseini, samuti suur ja uhke spa ning spordisaal, ühesõnaga kõik, et te naudiksite oma puhkust hotellist väljumata.

Kui te valite hotelli, siis tunduvad majutuse hinnad esmaspilgul kallid, aga kui kohale jõuate ja veendute, et selles hinnas on nii söögid kui ka joogid, siis ei tundugi see kõik nii kallis. Ja toidud on siin imehead. Igat liiki kala ja liha ja kartuleid, riisi, pastat, sadat sorti salatit ja salatikastmeid, jäätist, kooke, meile tuntud ja tundmatuid puuvilju. Ja lisaks kõik joogid, nii alkohol kui ka mittealkohol minibaarist restoranini, tasuta. Ainult teatud valik margiveine on a la carte restoranides lisatasu eest. Ja minu lemmikud- värsked mahlad, alates tavalisest apelsinimahlast kuni põnevate kombinatsioonideni, mida me kodus ei tee ega tunne. Näiteks panevad nad kokku rohelise õuna, apelsini, peterselli ja selleri ning välja tuleb huvitava maitsega tervisilik mahl.

Kindlasti valitseb siin ülesöömise oht, sest valik on suur ja kõike tahaks ju esmapilgul proovida. Samas on positiivne, et sa võid süüa ka vaid puuvilju ja salatit. Meie hotelli klientidest on ca 70% Põhja- Ameerikast, nemad võtavad lõunasöögi alguses järjekorra sisse hamburgeri leti ette, siin töötavad eraldi kokad, kes neile siis värskeid hamburgereid valmistavad. Umbes 20% klientidest on prantslased, nemad söövad valget saia, aga ka salatit ning liha. Ülejäänud 10% turistidest leiavad ka midagi oma maitsele. Näiteks mulle meeldivad hommikusöögiks praesaiad, meenutab lapsepõlve, kui mu ema nädalavahetustel munas veeretatud 22 – kopikalist saia praadis.

Meie esimene rannahommik algas kurva vahejuhtumiga, kus me olime tunnistajaks traagilisele sündmusele. Kuna ajavahe tõttu olime me juba varavalgel üleval, sõime kl 7 hommikust ja olime juba pool kaheksa rannas, siis pani mind imestama, kui palju kohalikke hotellitöötajaid oli nii vara hommikul randa kogunenud. Seal oli rahvast ülemustest aednikeni. Ja mis kõige imelikum, et nad olid suure hulga rannatoolie kokku kuhjanud, ehitanud neist kõrge barrikaadi ja ise käisid tarkade nägudega selle ümber. Kuna ühtegi naisterahvast seal läheduses ei olnud, siis ilmselgelt ei olnud minul mõtet asja uurima minna ning utsitasin selleks tegevuseks oma meest. Kahjuks ei saanud ta kaugemale kõndida kui 3-4 meetrit, kui juba piirasid teda mitu hotelli turvameest, kumminuiad käes. Kuid siiski sai mu mees neilt olulist infot toimunu kohta ning seeläbi ka minu uudishimu rahuldatud. Nimelt oli juhtunud öösel tormisel merel paadiõnnetus ning Haitilt Dominikaani paremat elu otsima tulnud noormehed olid paadiõnnetuses uppunud. Ühe õnnetukese olid lained kandnud hommikuks otse meie hotelli randa, kust ta siis leiti. Nüüd ta siis lamaski rannatoolidest tehtud barrikaadi vahel ja ootas, et õiged inimesed tuleks ja olukorrale lahenduse leiaks. Ja kõik see toimus minu esimesel puhkusehommikul hotelli rannas, minust vaid 50 meetri kaugusel. Kui laip oli oma viimsele teekonnale viidud ja liiv rehitsetud ning desinfitseeritud, siis juba paari tunni pärast mängisid samas kohas lapsed ning jalutasid rõõmsad paarid. Kõik see tundus kohatult imelik nagu life goes on filmis.

Järgmised kolm päeva plaanime me vaadata saarel ringi, sest kindlasti pole mõtet lennata nii kaugele vaid selleks, et ujuda ning päikest võtta. Mida siis tasuks Dominkaanis veel näha ja teha, sellest siis järgmises kirjatükis.

Proloog Dominikaan, Punta Cana

Ma olen väsinud. Madrats on pehme, padjad on normaalsed, tuba on jahe, rohkem mõtteid ma ei mäleta. Uinun ja ärkan juba paari tunni pärast, kui kell Eestis on üheksa hommikul. Dominkaanis alles kell kolm öösel.  Kakskümmend kaks tundi teekonda Tallinnast läbi Amsterdami ning Pariisi Dominikaani on möödas ning siin veedan ma oma talvepuhkuse kaksteist järgnevat päeva.

Tallinnast Dominikaani pole väga häid lennuühendusi. Põhiliselt jõuavad eestlased siia kas Condoriga Saksamaalt või KLM/Air France kasutades läbi Hollandi ja Prantsusmaa. Lisaks mõned charterid, ka Helsingist näiteks. See-eest USAst ja Kanadast on lennuühendusi palju. Tänu neile Dominikaanis turism alguse saigi. 1970ndatel jõudsid esimesed ameerika turistid Dominikaani põhjakaldale, kus praegu on kuulus Sosua- Puerto Plata piirkond. Punta Cana turismitööstusele pandi alus 1980ndatel aastatel. Sellest ajast alates on igal aastal kõrghooajal, so siis detsembrist märtsini, puhanud siin miljonid turistid.

Air France Boeing 747- 400, mis mahutab ca 430 inimest, oli rahvast täis. Tühje kohti ma ei märganud. See oli mulle esimest korda hollandi-prantsuse lennufirmaga ookeani ületada. Ma pean prantslasi kiitma hea toidu eest, see oli prantsuspäraselt maitsev. Lisaks oli kogu üheksa tundi kestnud lennu vältel saada joogid ja snäkid. Kanget alkoholi ei pakutud. Küll aga kurdan kitsaste istmete üle. Need jäid nii laiuses kui pikkuses alla Airbus 380le, millega ma möödunud aastal samal ajal Singapuri lendasin.  Hirmuga mõtlen öisele tagasilennule, kuidas küll selles tikutopsis magada saab. Päevase lennuaja täitsime filmide, raamatute, ajalehtede- ajakirjade ning niisama olesklemisega.

Dominikaani kohta olin kuulnud palju eelarvamusi. Enamik inimesi väitsid, et Dominikaan on vaene riik ja seal on kõrge kuritegevus ning palju valgeid ameerika turiste. Oma puhkuseaja lõpuks saan öelda, mis siin siis tegelikult on ja mida tegelikult ei ole.

Esimene mulje on siiski positiivne. Lennujaam on vabas õhus sümpaatne bambuskatusega hoone ja kõik toimis vaatamata sadade turistide korraga vastuvõtule tõrgeteta. Esimene asi, kus teil tuleb rahakott lahti teha, on turistikaardi ost. Selleks varuge kohe 10 USD inimese kohta. Kui selle ostu olete ära toimetanud, siis liigute edasi passikontroll poole. Sinna jätate oma juba lennukis täidetud migratsioonikaardi ja saate vastu templi passi. Viimane ning kõige närvesöövam etapp on üles leida oma pagas- esimene küsimus on alati, kas pagas tuleb ja teine, kui tuleb, siis kas tervena ehk ühes tükis. Meil õnnestus oma kolm kohvrit küll viimaste seas, aga siiski õnnelikult kätte saada.  Kohvritega kaugele kärutada siiski ei saanud, juba enne lennujaamast väljumist võtsid meid rajalt maja taksoteenuse pakkujad. Mis iseenesest oli tore, sest transfeeri meil tellitud polnud ja keegi meid ei oodanud. Kuigi ma olin varem reisiraamatust lugenud, et lennujaamast ükskõik millisesse Punta Cana hotelli sõiduks ei tohiks maksta rohkem kui 30 USD, siis meilt küsiti 35. Olgu, viie dollari pärast miskit vaidlust üles tõsta ei maksa. Tore ju, kui keegi teie rasked kohvrid enda kätte haarab ja neid bussi poole tirib. Süsteem töötab siis nii, et väljas ootavad sajad minibussid ja –juhid ning lennujaamas sees askeldavad mehed, kes kunded kohale toimetavad. Kohvrid bussi, uksed kinni ja suund Punta Cana poole, mis asub lennujaamast u 10 kilomeetri kaugusel rannikul. Kuigi ma olin informeeritud Dominikaani olematust sõidukultuurist ja halbadest teedest, siis esialgu ei tuvatanud ma ühte ega teist. Maantee tundus uus ja ristmikud valgustatud, bussijuht sõitis normaalses rütmis ja raadiost kõlas vaikne ameerika 80ndate diskorüthm. Ca 15 minuti pärast jõudsime Punta Cana külakesse, kust algasid ka hotellid.

Dominikaanis on kaks peamist puhkusepiirkonda. Põhjarannikul asuvad Puerto Plata ning itta jääv Punta Cana. Kui esimene pakub rohkem aktiivset tegevust ning meelelahutust ka hotellide territooriumitelt väljaspool, siis Punta Cana piirkond sobib eelkõige neile, kes otsivad väga heal tasemel kõik hinnas hotelli, kus jaguks tegevust kogu puhkuse ajaks. Punta Cana on ideaalne rannapuhkuseks – siin on pikk valge liivaga rand, mida kaitseb rannikuga paralleelselt kulgev veealune riff.  Väidetavalt on tegemist turistide jaoks loodud piirkonnaga ja melu toimub hotellides. Umbes nagu kõigile eestlastle hästi tuntud Sharm el Sheikh Egiptuses.

Kuna hotellide valik on siin tõesti suur ja valikut teha raske, siis oleme esimese poole oma puhkusest ühes hotellis ja siis vahetame hotelli. Meie esimeseks koduks saab Melia hotelligruppi kuuluv The Reserve Paradisus Punta Cana, mille kohta saab lugeda ja vaadata siit- http://www.melia.com/en/hotels/dominican-republic/punta-cana/the-reserve-at-paradisus-punta-cana-resort/index.html

Kuidas meie puhkus selles hotellis sujub, sellest juba homme.

Malta, okt 2013

Maltal on vaatamist ning avastamist rohkem kui kaheks – kolmeks päevaks. Kui olete siin kauem, saate ülejäänud aja päikset võttta ja kristallselges vees ujuda.

Meie alustasime Maltaga tutvumist pealinnast- Valettast, mille suurim uhkus ja vaatamisväärsus on kindlasti Püha Ristija Johannese katedraal ja Ordumeistrite palee. Meile üllatusena oli see katedraal kui ka teised kirikud Maltal pühapäeviti suletud, nii et pidime esmaspäeva hommikul pealinna tagasi sõitma.  Valetta vanalinn on väga kompaktne ning jalutades teete te linnale tiiru peale 3-4 tunniga. Samad poed, mis linnaäärsetes kaubanduskeskustes, on ka siin esindatud, lisaks palju suveniiripoekesi, käsitöö- ja klaasikauplusi. Malta turist number üks on britt, seega on siis esindatud ka kõik nende armastatud kaubamajad nagu Next, Debenhams, Marks and Spencer jt.  Igal sammul pakutakse hobukaarikuteenust ja hind on vanalinna piires 20 eur sõidu eest. Mulle imponeeris enim Valetta linnamüüri taastamistööd. Nii kõrgeid müüre ja nii ulatuslikku renoveerimist pole minu silmad kunagi enne näinud.

Te ei pea muretsema, kuidas Malta saarel ringi liikuda. Lisaks väga heale ja soodsale bussivõrgule (pileti hind 2,50 päeva kohta), sõidavad siin Hop on Hop off bussid terve saare ulatuses. Kolme erineva liiniga saate teha tiiru peale kogu saarele. Teenust pakuvad kaks konkurenti- maltasightseeing ja citysightseeing, kodulehed siin-

http://www.maltasightseeing.com/ ja http://www.citysightseeing.com.mt/en/home.htm

Esimese firma päevane pilet maksab 17 ja teisel firmal 15 eur täiskasvanu kohta. Mõlemad firmad pakuvad ringreisi saare lõuna- ja põhjaossa ning Gozo saarele. Kui te soovite teha mõlemad ringreisid, siis varuge endale kindlasti 2 päeva + lisapäev Gozo külastamiseks. Kuigi enamik kohti pole teab mis huvitavad, on siiski mõlemas ringreisis oma pärlid, kus tasub bussist kindlasti maha tulla.

Sinise ehk põhjareisi suurim vaatamisväärsus on Malta endine pealinn Mdina, mille asutamine jääb 1500 aastat eKr. Sellist vägevat linnamüüri ja heas korras keskaegset ja barokkarhitektuuri ei ole mina veel enne näinud. Bussist maha võiks tulla ka Mosta linnas, kus on maailma suuruselt kolmas kuppelkirik, Rooma ja Istanbuli kirikute järel. Buss läbib ka Mgarri linnakest, kus pakutakse väidetavalt saare parimaid jäneseliha toite. Jäneste kasvatusega tegeletakse siin aktiivselt ja jäneselihast toite tasub kindlasti proovida.

Põhjaliin viib teid ka Kuldse lahe juurde, mis on saare üks väheseid liivarandu. Siin asub ka Radissoni ketti kuuluv Golden Sandsi hotell. Kes soovib rannapuhkust „eesti moodi”, siis võiks puhkuse veeta just siinsel kuldsel rannal. Randa ise Pärnu rannaga võrrelda ei tasuks, aga hotelli ja selle ees olevat rannariba näeb siit- http://www.radissonblu.com/goldensandsresort-malta

Punase ehk lõunasuunalise ringreisi puhul on suurimaks vaatamisväärsuseks Marsaxlokki kaluriküla  koos kalaturu, kalarestoranide, kalapaatide ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga ning paadiretk Sinise koopa juurde, mis on Capri kuulsa koopaga väga sarnane.

Gozo saar asub vaid pooletunnise praamisõidu kaugusel, aga meie reisikavast jäi Gozo seekord välja. Midagi peab ka varuks jääma, siis on hea põhjus tagasi tulla!

Neile, kes tulevad saarele ja tahavad ööelust osa saada, siis selleks on siin eraldi linnake, kohe pealinna lähedal asuv St. Julian’s. Siin asuvad Malta uusimad hotellid, palju ööklubisid, baare, restorane, kasiino jne. Intercontinental on see hotell, mis asub kohe ööelu keskuses, et kes soovivad pidutseda ja magada, siis neile soovitan seda hotelli. Massiliselt noori vanuses 15-25 baarides sees ja baaride ees suitsetamas, joomas ja kanepit tõmbamas, vali muusika, selline oli reedeõhtune pilt umbes kl 11. Mismoodi see kõik välja näeb hommikul kell 4, ei taha ette kujutadagi. Tean ainult üht, et oma last ma sinna vabatahtlikult ei saadaks:)

Sitsiilia saar Itaalias asub Maltalt vaid 93 kilomeetri kaugusel ja paari tunni pärast seame sammud lennujaama, et Air Malta  lennutaks meid Catania lennujaama, kust rendiautoga põrutame avastama Etna vulkaani ja selle jalamil asuvat shikki Taormina linnakest.

Meie reis Malta saarel oli lühike kuid intensiivne, püüdsime 72 tunniga näha ära huvitavama osa sellest, mida saar pakub. Ning võin kinnitada, et uudistamist jätkub siin nädalaks. Malta on nagu samm tagasi ajalukku, maailma vanimad ehitised ja arhitektuur ning sõbralikud kohalikud annavad põhjust saarel oma puhkust veeta! Malta on hea sügisene suvepikendus, sest päikest on siin palju, saar väike ja kompaktne ning meie tundsime siin ennast nagu kodus!

 

Malta, proloog, okt 2013

Kuni möödunud reedeni oli Euroopas kolm riiki, mida ma ei olnud külastanud. Need olid Serbia, Bosnia- Hertsegoviina ja Malta. Praeguseks hetkeks olen ma Malta saarel viibinud natuke enam kui 48 tundi ja võin julgelt väita, et pole põhjust jätta Malta saar oma reisiplaanide tegemisel viimaseks.

Malta on pisike saar Vahemeres, 27 kilomeetrit pikk ja 14,5 km lai. Siin elab alla poole miljoni inimese, kes räägivad malta ja inglise keelt ning kes peavad omavahel äärmiselt tiheda austuse tõttu kitsastes oludes hakkama saama. Lisaks suurimale saarele Maltale, on elutegevust veel Gozo ja Comino saarel, ülejäänud neli saarekest kujutavad endast vaid tihedaid kaljunukke merest välja vaatamas. Siin ei ole järvi, jõgesid ega mägesid. Seetõttu on esimene mulje Maltast vähemasti praegusel aastaajal  trööstitult hallikaspruun. Arvasin, et lennuk maandub üle mere Liibüas.  Maju ehitatakse siin heledast liivakivist ja kuna pärast pikka ja kuuma suve on ka loodus kokku kuivanud, siis muid värve on vähe, ainult pruun ja hall. Maa peal ringi sõites näeb silm juba ka rohelist muru, puid ning isegi mõnda õitsvat põõsast, nii et tegelik olukord pole nii hull, kui lennukiaknast paistis.

Malta on justkui üks suur linn. Või õigem oleks öelda vist küla, sest majad on madalad ja neid on palju. Esmapilgul silm ei eristagi, kus üks küla algab ja teine lõpeb. Tõsi, saare kesk- ja põhjaosas on ka jupikesi põllumaaga, kus tegeletakse köögiviljakasvatusega ja headel aastatel saadakse siin ka kaks saaki. Hetkel vaatavad puude otsast alla küll rohelised mandariinid ja apelsinid, graanatõunad on valmis ja viinamarjad koristatud.

Malta vabanes Suurbritannia võimu alt 1964. aastal ning 1971 kuulutati siin välja vabariik. Koloniaalajast on siin säilinud vasakpoolne liiklus, punased kirjakastid ja telefoniputkad ning hulgaliselt inglaste poolt maha jäetud lagunenud sõjaväehooneid rannikul. Malta kuulub Euroopa Liitu ja siin on käibel euro.

Lufthansa hommikuse lennuga Tallinnast jõuate te Valettast seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse lennujaama päeval kella üheks ning kuna vahemaad on tõesti lühikesed, siis on võimalik varbad vette panna juba 8 tunni pärast. Otselendude puhul veelgi kiiremini! Hetkel on Maltal päeval sooja 25 c ringis ja ka õhtul hilja ei ole vaja jope sisse pugeda. Merevesi on 26c, nii et igati ideaalne ilm oktoobrilõpu puhkuse veetmiseks.

Mida Maltal vaadata ja teha, sellest juba homme.

Puhkus Istra poolsaarel, lõppsõna

Puhkasime selle nädala jooksul kahes Horvaatia kuurortis- Opatijas, mis asub Rijekast ca 20 kilomeetri kaugusel ja Savudrijas Istra poolsaarel, mis asub Trieste lennujaamast Itaalias ca 90 kilomeetri kaugusel. Kuidas neid kohti võrrelda? Opatija on rikaste ja ilusate koht. Istra poolsaar on rohkem ehk noortele, lastega peredele ja neile, kes tahavad puhata soodsalt. Eesti mõistes oleks Opatija ehk Haapsalu ja Istra nagu Narva- Jõesuu. Midagi sellist? Aga seda võrdlust ei tohiks sajaprotsendilise tõsidusega võtta.

Pea juulikuu lõpuni on võimalik Istra poolsaarele puhkama tulla otse Tallinnast ja lennupileti hind ning pakettreisidki on üsna soodsad. Kui valite puhkuse Opatijas, siis Air Baltic lendab Tallinnast Riia kaudu Rijekasse kuni sügiseni. Piletite hinnad on umbes 300 euro kanti.

Kui tulete Istrasse, siis soovitan teil hotell valida ehk  Poreči linna, mis jättis sümpaatse mulje ja võimalusel poolsaarel teisigi toredaid kohti külastada ja ringi vaadata.

Siinkohal minupoolsed 4 soovitust, mida kindlasti vaadata ja kus käia

Kõigile- Kui te pole varem käinud Itaalias ja Veneetsias, siis siin puhates on hea võimalus see eriline linn ära näha. Nimelt läheb Rovinji linnast igal päev praam, mis sõidab u 2 tundi ja viib teid peaaegu Veneetsia südamasse. Veneetsia  on nii eriline linn maailmas, et seda lihtsalt peab nägema.

Ajaloohuvilistele – Pula ajalooline vanalinn ja amfiteater 1. sajandist. Pulal on väga rikas kultuurilugu, linnas on suurepäraselt säilinud muistsed rooma arhitektuurimälestised, millest kõige kuulsam on Arena amfiteater.

Toidu- ja ostusõpradele-Horvaatias sööge kindlasti kõikvõimalikke mereande ja kala. Mina toitusin terve nädala pea ainult kalmaarist, krevettidest, sinikarpidest, murelitest ja kohalikust veinist ning pean ütlema, et mul veel isu täis ei saanud. Külastege kindlasti Roninji linna turgu, kust kõike seda head ja paremat saate osta kohapeal tarvitamiseks ja ka koju kaasa.

Loodussõpradele– Brijuni rahvuspark, mis koosneb 14 saarest, millest vaid kaks on asustatud. Teise maailmasõja lõpus oli saartel ka Tito suveresidents.

Horvaatia ei sobi neile, kes tahavad liivarannal päikest võtta ja palmi all puhata. Neid siin lihtsalt pole. Mis siin aga on, on väga head maanteed, ilus loodus, sõbralikud inimesed, maitsev toit, soodsad hinnad ja natuke nõukaaegset nostalgiat ja romantikat kamaluga peale:)

Puhkus Istra poolsaarel

Kempinski hotell on tagasihoidlik ja luksuslik samaaegselt. Hotellikett on ostnud siia suure tüki mereäärset maad ning ehitanud hotelli ja 22 villat ning hulga kortereid, loonud kiviklibuse rannariba koos restoraniga. Väliselt meenutab see koht ja hotell mulle väga Georg Ots Spad Kuressaares. Sisu osas muidugi võrrelda ei anna. Mis siis eristab ühte tavalist viie tärni hotelli luksuslikust viie tärni hotellist? Kõigepealt tasub vaadata kui paks on päevitustoolidel olev madrats. Mida parem hotell, seda paksem ja pehmem on madrats. Kui madratsit üldse pole ja teil tuleb end pikali visata oma käterätile, olete te arvatavasti odavas hotellis. Kempinskis on madratsid pehmed ja rannarättide osas siin arvestust ei peeta. Kempinskis pole toas lihtsalt televiisor vaid Bang and Olufseni televiisor. Ja muusikakeskus. Televiisor on ka teie vannitoa peegli sisse peidetud. Pesete hommikul hambaid ja vaatate samal ajal  CNNi uudiseid. Kõik tekstiilid, so kardinad, voodipesu ja- katted on kvaliteetsest materjalist nagu hommikumantlid ja sussidki. Padjamenüüst on teil võimalik tellida endale sobiva sisu ja materjaliga padi kuue erineva variandi hulgast. Teie öökapikese sisse on monteeritud juhtimispult, millega te vähemasti kümmet erinevat lampi sisse ja välja lülitada saate ning valgust reguleerite. Loomulikult käivad ka kardinad elektriga, neid ei tohi niisama ette sikutada. Luksuslik rõdumööbel kõikidel terrassidel käib ka asja juurde. Nagu kindlasti ka shampanja hommikusöögi juurde. Nagu ikka on suurt rõhku pandud üldruumide kaunistamisele-purskaevud, laest maani lambid, pehmed sohvad, raamatukogu ja marmorist kamin. Mind rõõmustavad kõige rohkem sooja veega bassein, mulli- ja masaazibasseinid.

Kõige selle luksuse eest tuleb ka muidugi korralikult maksta. Teenuste hinnad on kõrged ja ei kutsu mind eriti  ostma ja tarbima. Näiteks maksab maniküür  50 eurot, selle raha eest saan ma Tallinnas kolm korda maniküüris käia. Massaaz 20 minutit maksab rohkem kui 60 minutit massaazi kodumaal. Joogihinnad võtavad  joomise tuju ära. 4 cl kalvadost maksab 10 eurot, väike õlu 8 eurot. Majutuse hinnad sõltuvad paljuski sellest, kas tulete siia kõrg- või madalhooajal. Hetkel on siin kõrghooaja algus, mis tähendab seda, et meie maksame oma tavatoa eest 280 eur/öö kahele. Sügisel saab sama toa näiteks 180 euro eest. Hotell on avatud 1. märtsist oktoobrikuu lõpuni ning  asub Trieste lennujaamast ca 90 km kaugusel, kohe Sloveenia piiri ääres, seetõttu on siin palju Sloveenia turiste. Nende enda rannariba on teatavasti lühike. Tegelikult on number üks klient siin ikka austerlane, siis itaallane ja siis sloveenlane. Saksa keel on kohalike esimene võõrkeel, aga kõik räägivad ka inglise keelt ja küllap vanemad inimesed ka vene keelt. Itaallased on neile nagu meile soomlased- elavad üle lahe ja käivad heameelega naabrite juures puhkamas ja ostlemas.

Trieste poolsaarel on sadu hotelle, aga kui te soovite puhata luksuslikult, siis midagi paremat kui Kempinski, siin pakkuda pole. Soovitan vähemasti üheks ööks tulla siia, et kogeda teenindustaset, mida Kempinski pakub.

Hotelli kohta vaata lähemat siit- http://www.kempinski.com/en/istria/hotel-adriatic/welcome/

Meile kõige lähem Kempinski hotelliketi hotell avati möödunud aastal Vilniuses. Madalhooajal on sealgi päris taskukohased majutushinnad.

Oma küngaste ja väikelinnade poolest meenutab Istra poolsaar mulle väga Prantsusmaa ja Itaalia provintse. Tänu rikkale ajaloole ja arhitektuurimälestistele on Istriast saanud Horvaatia kõige populaarsem turismipiirkond. Istria on kui suur roheline oaas, mille pindalast 35% moodustavad männimetsad. Ilus rannik, kõrged künkad, unikaalsed kultuurimälestised, nii võib Istria poolsaart lühidalt iseloomustada. Kui te sõidate poolsaarel ringi, siis lisaks männimetsadele jääb teile silma veel ohtralt oliivipuid ja viinamarjavälju. Tihti on tunne, et sõidad ringi Prantsusmaal. Mis mulle väga meeldib on see, et paljud maaomanikud on istutanud viimamarjade vahele lavendlit, mis oma siniste õitega teeb viinamarjaistandused eriti ilusaks.

Meie hotellile lähim linnake kannab nime Umag. See on paljude hotellidega mereäärne kuurort, mida kutsutakse ka Istra poolsaare spordikeskuseks. Siin peetakse tähtsaid tenniseturniire. Järgmine külake on Novigrad ja siis tuleb umbes 8000 elanikuga Porec. Linnade vahele jääb hulgaliselt kämpinguid, kus saab ööbida nii telgiga kui ka majakestes. Lisaks pakutakse ohtralt vabu tube ka kodumajutuses. Vähemasti iga teise maja ees ilustseb silt- vabad toad- neljas kohalikus keeles (saksa, itaalia, inglise ja horvaatia). Nii et öömajata ei jää siin klindlasti ka need, kes ilma broneerimata kohale sõidavad. Valik on suur ja lai. Samuti ei jää te söömata ja joomata, sest kohalikke Selveri tüüpi marketeid on siin iga kümne kilomeetri tagant, lisaks restorane ja kohvikuid.